Galerii varem valminud töödest
Kulunud või väikseks jäänud lemmikteksad ei pea oma elu lõpetama kapipõhjas või prügikastis. Tugevas puuvillases teksamaterjalis võib olla veel piisavalt elujõudu, et sellest valmiks äge ja vastupidav kott, põll või miks mitte koerapadi. 🙂
Väike kulumine annab uuele esemele hoopis iseloomu ning erinevat tooni teksasid omavahel sobitades võib luua täiesti kordumatuid asju.
VILLASEST KUDUMIST SOOJAD KÄPIKUD
Vana villane kampsun, mida enam kanda ei taha, ei pea sugugi oma elu kapipõhjas lõpetama. Kui materjal on veel ilus ja korralik, saab sellest teha mõnusad soojad käpikud, mis võivad olla palju ägedamad kui kampsun ise kunagi oli. 🙂
Eriti vahva on ära kasutada kudumi olemasolevaid mustreid, värve ja detaile. Mõnikord saab ühest kampsunist mitu paari käpikuid, teinekord sobitan kokku hoopis erinevaid kudumeid. Sisse saavad käpikud pehme voodri ning tulemuseks on täiesti uus ja praktiline ese, mille kunagist elu kampsunina ei oskakski enam kahtlustada.
Kui Sul on kogemata pesus kokku tõmbunud lemmikkampsun või laps on auguliseks kandnud villapüksid, mida ta väga armastas, siis just sellistel esemetel on väärtus, mida tasub säilitada. ❤️
MÄLESTUSTEKID, PLEEDID, PADJAD
Mõned riided on lihtsalt riided, aga mõned kannavad endas nii palju mälestusi, et neid ei raatsi ära anda isegi siis, kui keegi neid enam ammu ei kanna. Lapse esimesed bodid ja kleidikesed, aastatega kogunenud festivalisärgid, vanaema kampsunid või mõne kalli inimese riided – vahel seisavad need aastaid kapis või kastis, sest lihtsalt ei tea, mida nendega peale hakata.
Sellistest riietest saab valmistada mälestusteki või -padja, kus alles jäävad just need detailid, mis teevad eseme äratuntavaks ja oluliseks. Mõni muster, nööp, tasku, tikand, pilt või lihtsalt tuttav kangas võib uues esemes oma koha leida. Kõike ei pea tingimata väikesteks ühesugusteks ruutudeks lõikama – mulle meeldib pigem vaadata, mida materjal ise võimaldab, ja leida igale esemele sobiv koht.
Mälestustekk võib sündida näiteks lapse väikseks jäänud riietest ja kasvada temaga kaasa juba hoopis uuel kujul. Samamoodi saab lähedase inimese kampsunitest, särkidest või muudest riietest teha midagi, mis ei pea enam kastis oma aega ootama, vaid saab olla päriselt kodus kasutusel.
Iga selline töö on erinev, sest ka riided ja nendega seotud lood on erinevad. Seepärast ei ole mul mälestustekkidele ega -patjadele ühte kindlat mudelit. Sina tood mulle riided ja räägid nende loo, mina vaatan materjalid üle ning mõtleme koos välja, milline võiks olla nende uus elu.
Nii jõudsid minuni näiteks ühe vanaema kampsunid, millega pere peale memme lahkumise ei osanud midagi peale hakata. Nii sündis lastele mälestuseks soe pleed. ❤️
Minu jaoks ongi nende tööde juures kõige ilusam mõte see, et mälestusi ei pea hoidma kapipõhjas.